Mäng on lapse töö – ei ole inimest kes ei oleks seda väljendit kuulnud. Millega aga lapsed mängivad? Tänapäeva laste lemmikmänguasjadeks kipuvad olema telefonid, arvutid ja mängukonsoolid, mille vahendusel erinevaid mänge avastada. Kui vaadata aga mõnekümne või mõnesaja aasta tagusesse aega, siis mis olid laste lemmikuteks toona?
Rollimängud sõltuvad ümbritsevast reaalsusest
Väga populaarsed olid erinevad rollimängud. Toanurkadesse rajati nii koole kui poode, nii arstikabinette kui raamatukogusid. Populaarsemad olid muidugi need rollimängud, mida ka reaalses elus rohkem kohati, nii et kuigi mängiti ka tsirkust või mereröövleid, siis mitte nii tihedalt kui näiteks kodu ja arsti.
Rollimängudes oli vaja kasutada ka oluliselt rohkem fantaasiat, sest toona ei olnud kaasaegseid mänguasjapoole, kust leida kõik vajalik. Kuigi osadel lastel olid olemas ka väikesemõõdulised nukunõud, tuli nii mõnigi kord mänguvahendid ise valmis meisterdada: paberist võib meisterdada nii raha kui toiduaineid ning väikesed kivid ja oksaraod võivad olla kümneks erinevaks asjaks.
Autod ja muud sõidukid on muidugi alati populaarsed olnud. Puldiga juhitavate autode asemel võis küll auto küljes olla nöör, millega seda järel vedada ning plastpurjekate asemel mängiti lombi peal ise tehtud puidust purjekate või paberist volditud laevukestega. Väga populaarsed olid ka mängurongid, mille vagunites sai vedada kõike: alates liivast ja lõpetades teiste mänguasjadega.
Kaisukarude ja nukkude klassika
Kaisukarud on olnud sõbraks ja mängukaaslaseks mitmele põlvkonnale, olles praeguseks tähistanud juba 120. sünnipäeva! Tõenäoliselt on tegu ühe kõige klassikalisema mänguloomaga, kuigi ka nende välimus on ajas muutunud. Plüüsist keha ja nööpsilmadega karu on üks esimesi variante, kuid mõnikord võib kaisukaru nimetuse taga olla ka kaisujänes või kaisukoer. Peaasi, et mänguasi oleks lapsele armas.
Kaisukarude kõrval on lemmikmänguasjade tiitlit nautinud ka nukud. Vahet pole, kas tegu oli ise meisterdatud pabernukuga, riideribadest meisterdatud nukuga või sünnipäevakingiks saadud uhkete juuste ja kleitidega nukuga, siis päris paljud täiskasvanud näevad just seda lelu oma kunagise lemmikuna.
Nukud ja kaisukarud võivad võtta täpselt selle rolli, mida nende omanik soovib – mõnikord on nad seiklejahingega seltsilised, seejärel lapsed, kelle eest vaja hoolt kanda ning muidugi ka sõbrad, kellele kurta muresid ja usaldada oma saladusi. Kaisukarud on ka erinevates projektides olnud läbivas rollis – näiteks lasteaedades.
Padjakindlused, legolossid ja klotsimajad
Igale väikelapsele meeldib ka ehitada ja vahet pole, mida ehituseks kasutatakse – võtame näiteks kasvõi patjadest ja tekkidest ehitatud padjakindluse! Selle kõrval on populaarseks olnud ka puidust klotside kasutamine ja muidugi legod. Legod või siis ka mõne teise brändi plastmassist ehitusklotsid on populaarsust nautinud alates poelettidele jõudmise hetkest.
Ning kuigi praegu on saadaolevate komplektide valik oluliselt suurem, ei ole väike valik kunagi takistanud ehitamist ja meisterdamist. Ainsaks erinevuseks on see, et vanaemad-vanaisad ei saanud kasutada juba valmistehtud detaile, nagu tänapäevastes legokomplektides, vaid pidid kõik ise meisterdama.
Ja lõpetuseks lauamängud. Varasemalt oli väga populaarne klassikaline Tsirkus, mis nõudis vaid nuppe ja täringut. Selle kõrval erinevad kaardimängud nagu Must Notsu ja Must Peeter. Ühel hetkel jõudsid aga ka Eesti lasteni mujalgi maailmas ilma teinud lauamängud nagu Alias, Monopoly ja Scrabble ning avatud maailm tähendab aina rohkemaid võimalusi.
Kokkuvõtlikult saab öelda, et varasemad lemmikmänguasjad nõudsid lastelt endilt fantaasia kasutamist ja loovusega katsetamist. Elektroonilised mänguvahendid, kus on vaja vaid nuppu vajutada, ei eksisteerinud. Võimalik, et kui need oleksid olemas olnud, oleksid need ka populaarseks kujunenud aga ehk mitte. Igal juhul võib olla huvitav tutvuda nende mänguasjadega, millega armastasid mängida nende emad-isad ning vanaemad-vanaisad.