Erialavalik on noorel inimesel esimene väga tähtis otsus, mis tuleb teha. Kirjutan oma loo sellest üsnagi ameerikamägede laadsest teekonnast praeguse erialani.
Paljud inimesed unistavad lapsena arstiameti pidamisest, minul aga tuli see mõte gümnaasiumis. Sel hetkel sai sellest erialast minule ka kinnisidee, sest end mõnda teist ametit pidamas ma ette ei kujutanud. Nii ma siis keskendusin gümnaasiumis põhiliselt bioloogia ja keemia õppimisele, sest sel hetkel oli veel vaja teha 5 eksamit ülikooli sisseastumiseks.
Pole kellegi jaoks saladus, et arstiteaduse erialale sisse saamiseks peavad eksamitulemused olema mitte ainult head vaid lausa suurepärased. Tundsin ennast üsna ebakindlalt, sest olin küll hea õpilane, kuid keskmiseks tulemuseks 90 saada pole kuigi lihtne.
Esimene eriala
12. klassi lõpueksamid läksid küll hästi, aga nagu mainitud, siis mitte piisavalt suurepäraselt. Sellel aastal jäid seega arstiõpingud vaid unistuseks. Otsustasin sel hetkel kodulinna Tallinnasse jääda ning valisin Tallinna Tehnikaülikoolis endale esimeseks erialaks rakenduskeemia ja biotehnoloogia. Sel hetkel tundus valik väga huvitav ning keemia mulle ju koolis õpitu põhjal väga meeldis, seega läksin optimistlikult õppima.
TTÜs esmakursuslane oli väga huvitav olla. Eriti hästi aitas semestri alguses ülikooliellu sisse elada orientatsiooninädal. Mulle meeldis mõte teadlaseks saamisest. Küll aga läks mul üsna kiirelt punane tuluke põlema ja soov ikkagi doktoriks saada oli jätkuvalt peas.
Esiteks on ülikoolis õpetatav keemia juba hoopis midagi muud, kui gümnaasiumis.
Teiseks avastasin ühel hetkel, et laboritundidesse minnes oli mul alati tunne – ma tegelikult ei taha sinna minna. Kui ennast nendelt mõtetelt avastasin, sain aru, et see eriala jääb pooleli peale esimest semestrit. Hakkan taas õppima, et kevadel eksamid uuesti teha. Ja mis seal salata, ka matemaatiline analüüs oli minu, kui keeltekallakuga klassist tulnule veidi liig.
Teine eriala
Eksamitulemused sel aastal said paremad, kuid siiski mitte piisavad. Kuna eriala vahetus sai ette juba võetud, siis kandideerisin kõikidesse ülikoolidesse kahele erialale.
Igale poole peale soovitud arstiteaduse sain ka sisse.
Siis valisin kõige lähema eriala, milleks sai loomaarsti õpe Maaülikoolis. Mulle meeldis seal õppida ja eriala sai ka väga sümpaatseks. Küll aga läksin kevadel õppimata keemia eksamile ja sain nii hea tulemuse, et lõpuks saingi oma nii soovitud erialale sisse. Aga juhuslikult kandideerisin ka hambaarstiõppesse ja pidin kolme päevaga otsustama mida teha.
Tunduks justkui lihtne otsus, aga tegelikult said nendest ühed raskeimad kolm päeva mu elus.
Kuna teade, et sain “hambaarsti” sisse, tuli umbes nädal varem, siis jõudsin selle ideega ära harjuda. Ootamatult tuli siis teade, et võetakse mind ka arstiteadusse õppima. Otsuse võtsin vastu nii, et panin paberile kirja plussid ja miinused ja puhtalt selle võrdluse alusel sai võitjaks hambaarstiteadus.
See valik sai tehtud puhtalt mõistusega. Arvestamata seda, mida siiani taga ajasin. Hambaarstiõppe kasuks rääkis lühem õpe ja tulevases elus paindlikum töögraafik. Kuna teadsin juba siis, et soovin ka lähiajal pisiperet, siis tundus see võimalikum just hambaarsti eriala kõrvalt.
Kolmas eriala ehk hambaarstiteadus
Õppima minnes pelgasin veidi seda, kas saan ikka selles raskes õppes hakkama ja kas mul ikka piisavalt käelist osavust on. Esimene aasta oli päris korralik ajutreening, suuremahulised eksamid ja kõvasti tuupimist. Siiski sain oodatust pareminigi hakkama. Kuid tuleb tunnistada, et Maaülikoolis oli minu jaoks väga heade tulemuste saamine mõnevõrra lihtsam.
Tundsin ennast vaatamata õppekava suurele õppemahule väga hästi – olin lõpuks oma paljutahetud arstiteaduskonnas ja kursus sattus tõeliselt vägev. Kindlasti arstiõppe juures on väga oluline, et oleks sõpru kellega koos õppida ja rõõmusid-muresid jagada. Tunnen, et tänu koosõppimisele olen selle hullu tuupimise üle elanud.
Alates teisest aastast algasid ka hambaarstierialased õppeained, mis minu hinnangul on veidi liiga hilja. Tegelikult peaks juba esimese kursuse tudengile tutvustama oma tulevast ametit. Nii jõuaks ta vajadusel ümber otsustada ja vahetada eriala võimalikult kiiresti. Keemiast sain õigel ajal loobutud just tänu sellele, et sain laboris kohe aru – selline töökeskkond ei ole tegelikult minu jaoks.
Kolmandast kursusest kuni lõpuni välja on rõhk põhiliselt hambaarsti ainetel. Siis läheb õpe ka praktiliseks – tulevad esimesed oma patsiendid. Ütlen ausalt, et kolmandale kursusele läksin suure hirmuga, sest ei olnud sellist valmisoleku tunnet, nagu ootasin. Sai kinnitust ka minu üks hirmudest – kunstiannet üliõpilaselt siiski oodatakse. Seekord aga otsustasin, et tulgu mis tuleb, rohkem ma eriala ei vaheta. Ajaga tuleb ka vilumus ning algune ebakindlus läheb siiski üle.
Järgmisel aastal saan siis lõpuks omale arstitiitli. Mitte küll sellise, mida kuus aastat tagasi oleksin osanud arvata. Aga olen oma otsusega rahul, sest valitud eriala on minu jaoks keerukas ja samas väga huvitav. Ma poleks enne seda õpet osanud arvata, kui mitmekülgne hambaarsti eriala on.
Enda kogemusi jagas Eleri, kelle blogiga “Ühe lillekese ootuses” saad tutvuda sellelt lingilt.
Tartu Ülikooli Hambaarstiteaduse eriala tutvustuse leiad siit.