Gümnaasiumi lõpetanutel seisavad ees olulised otsused, kuid kõige tähtsam on panna paika, mida edasi teha – kas minna kohe ülikooli või võtta aasta-kaks vabaks.

Traditsiooniline lähenemine on põhikool, keskkool, ülikool ning siis ülikoolis õpitud ala peal töötamine.

Selline valem on pikalt toiminud, ent mõnekümne aastaga on maailm niivõrd palju muutunud, et tänapäeval ei saa sellele mudelile alati loota. Pärast gümnaasiumi korraks haridussüsteemist eemale astumine on muutunud aina populaarsemaks variandiks. Enne otsuse tegemist tasub aga kaaluda seda, mis on kummagi variandi head ja halvad küljed.

 

Proovi teiste survele vastu panna

Gümnaasiumi lõpetades võib tunda üsna tugevat survet, et nüüd on viimane hetk välja mõelda, kelleks saada ja minna ülikooli seda eriala ka õppima. Kuigi on inimesi, kes teavad juba varasest lapsepõlvest oma unistuste ametit, ei ole nad kindlasti ülekaalus. Tihtipeale ei ole värskelt lõpetanutel eelistused ja väärtushinnangud veel nii selgelt välja kujunenud.

Sellisel juhul võib aastakese vabaks võtmine ning kahe õppetaseme vahele jääva ajaga millegi huvitava ette võtmine väga suureks kasuks tulla.

Minnes täiskohaga tööle või tegeledes vabatahtlikuna mõne huvipakkuva teemaga, võid üsna kergesti kokku puutuda erialaga, mis tõesti huvi hakkab pakkuma.

Lisaks Eestis olemisele tasub kaaluda ka välismaad. Üksinda piiri taha minek aitab enamikel noortel isiksusena kasvada ning võõras keskkonnas keerulistest olukordadest väljatulnuna suureneb nii enesekindlus kui ka enesehinnang.

Sellised võimalused nagu Euroopa Vabatahtlik Teenistus ja erinevate riikide Working Holiday viisaprogrammid on selle teekonna küllaltki lihtsaks teinud.

Kui vaba aasta käigus leiad eriala, mida tahad süvendatult õppida ja kus valdkonnas oma karjääri alustada, tuleb praktiline töökogemus hiljem kasuks ka ülikooliõpingutes. Seda aga alati mitte põhjusel, mida võiks eeldada – valdkonna tundmine. Vaid pigem töökogemuse käigus omandatud sihikindlusega ja oskustega pingutada soovitud eesmärgi nimel, ning tegeleda vaheldumisi mitme olulise projektiga, ehk mitme õppeainega.

 

Otse ülikooli minek on neile, kes tõesti teavad, mida nad tahavad

Kohe pärast gümnaasiumi tasub ülikooli minna neil, kes on enda valikus 100% kindlad. “Niisama” mingi eriala väljavalimine ei pruugi hästi toimida, sest kui eriala vastu huvi pole, kipub ka motivatsioon kaduma ning lõpuks on raisatud nii raha kui ka aega.

Paljud inimesed lähevad suvalist eriala õppima kas seetõttu, et nad kardavad õpiharjumuse kadumist, või läheb mõni tuttav seda eriala õppima.

Akadeemilisest keskkonnast väljununa võib uuesti klassiruumis õppimine tõesti veider tunduda, kuid võib minna ka vastupidi – pärast vaba aastat on õpitahe suurem ning asjast huvi tundmise tõttu kulgevad õpingud lihtsamalt ja kiiremalt.

Sellegi poolest on just ühe hooga õppimine faktor, mille üle sa pead kõige rohkem pead murdma:

  • kas sinu jaoks on oluline kõik järjest tehtud saada?

Palju sõltub ka valitud erialast. Minnes õppima meditsiini, võib otse gümnaasiumist ülikoolipinki minek olla tunduvalt olulisem kui mõnda muud eriala õppima asudes.

 

Kolm küsimust aitavad leida vastuse

Ja alati tasub endalt küsida kolm lihtsat küsimust:

  • Miks ma tahan vaba aastat?
  • Kas mu plaanid on logistiliselt ja finantsiliselt võimalikud?
  • Kuidas mõjutaks vaba aasta võtmine mu ülikooliõpinguid?

Kui vaba aasta võtmise ainus põhjus on, et teised teevad ka, tuleb mõelda, mida sina ise tahad.

Kui vaba aasta ei ole finantsiliselt kuidagimoodi võimalik, peab võib-olla idee niisama reisida kaugemasse tulevikku lükkama. Ning kui arvad, et vaba aasta mõjutaks ülikooliõpinguid väga negatiivselt, tasub ehk eelistada haridustee kohest jätkamist.

Kõige tähtsam on see, et võtad otsuse ise vastu.

Sõbrad ja sugulased võivad küll arvamust avaldada ja veenda ühe või teise variandi kasuks otsustama, ent lõpliku otsuse peab iga inimene ise tegema, sest tema on see, kes selle otsusega elab.